“Armastus taevast” on tähendus südame kujutisele, nagu on öelnud Lorna Byrne. Südamed meie teeradadel aitavad toetada usku, et kõik on hästi.
Ärkasin taaskord ühel oktoobrikuu hommikul, teen silmad lahti ja vaatan ringi – kõik oleks justkui vanaviisi…, kuid nagu pole ka… Tõusin üles, läksin vannituppa, pesen hambaid ja tõmbab taas tähelepanu, et midagi on teisiti, on lihtsalt teisti, minu sees. Vaatan peeglisse ja tabasin ennast mõttelt kirjeldamaks tunnet; kui Võsa Pets – tollane populaarne saade ja saatejuht – tuleks praegu suvalise asja pärast mu ukse taha kaamerate ja mikrofonidega, siis reageeriksin sellele täieliku “eimillegagi”, kuid olles sealjuures avatud olemisega. Mul oli täiesti ükskõik, kas keegi mind häiriks, kas juuksed on kammitud või nägu pestud. Heameelega kuulan muret, mis mureks…
Pesen hambaid ja juureldes seal omaette, juhtis ühtäkki mu keha tähelepanu, et minu sees, päikesepõimiku ja südametšakra piirkonnas on suur rahu, erakordne, nagu jumalik rahu. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist nii püsivalt endas tundnud. Tundsin, et võimatu oleks endast välja minna või et miskit välist võiks mind kuidagi ärritada. Maast madalast olen tundnud küll läbi aegade, et suvalisel hetkel tuleb su sisse eufooriline rõõmutunne eimillestki ja siis ta mõne sekundi pärast ka kaob – usun, et paljud on seda sama tunnet samamoodi ka kogenud – kuid tol hommikul tundsin, et emotsionaalsed ärevuselaadsed tunded oleksid justkui betooni valatud, oli ainult sügav rahu ja rõõm, mis kestis. Keha sees, neis tšakrapiirkondades energeetilist ärevust või rahutust oli pea võimatu esile kutsuda – see on koht, kus rahutus ja ärevus tavaliselt endast esimesena märku annab.
Sellest hommikust on möödas üle kuue aasta ja pole möödunud sekunditki, kus ma seda tunnet ei tunneks senini, küll juba oluliselt tugevamana, kui see algselt oli ja vaatamata erinevatele elusituatsioonidele, mis on toonud suuremat/väiksemat ärevust, ei ole muutnud taustal olevat rahu/õnnetunnet. Sellest ajast alates on minu südames ja päikesepõimikus rõõm ja rahu iga minut ja sekund.
Alguses, mõned aastad nimetasin seda tunnet sügavaks rahuks, mis on põimunud kokku eufoorilise rõõmutundega, kuid ühel päeval täpsustas ja parandas minu sõnu reikimeister, öeldes, et: “See on õndsuse tunne, mida eneses kannad ja tunned”. Jah, see võibki see olla…, jäin toona mõtlema… Pole kunagi varem seda tundnud nii pikalt, et jõuda analüüsini, mis tunne see on selline. Ometi jäi mul õhku küsimus: Miks ma õndsuse tunnet tunnen? Ja mis on selle kõige toimuva sõnum?
Samal hommikul, kui seda esimest korda märkasin oli mul aeg broneeritud tsooniterapeuti Tiina juurde. Olin seal mõned korrad jõudnud juba ka käia – oli uus ja huvitav kogemus ning alati rääkisime kõige muu juures ka muust maailmast, mis meie ümber eksisteerib.Tiina juhendas mind esimest korda pendliga töötama ja valgustas mind rohkem ‘teisest maailmast’. Tal on välja kujunenud oma suund ja tee ning on omal alal tugev spetsialist. Juba tol ajal oli Tiina staažikas tajutavaga tegelev inimene.
Niisiis, läksin sel hommikul tema juurde. Mäletan teda rõõmsalt küsivat, et “Noh, kuidas sul läheb, kullake?” Vastasin, et “…tead, ma ei tea…” Selle peale, ütles ta kohe, et:”Oot- mõõdame pendliga su kolm tasandit ära…” ja siis pärast mõõtmist ütleb, et:” Oot…missee… sul on totaalne tasakaal, kõik kolm näitajat on maksimumis…” Noh, ega ma endiselt midagi sellest arvata ei osanud, kui aus olla, tema niisamuti, kuid ma tundsin ennast tegelikult justnagu oleks midagi suurt toimunud, oli selline püha olek sees.
Istusin poollamavalt voodile – pidime tegema refleksoloogiat- ja kui ta seal mu jalgade ees mõtlikult istudes tööd alustas, tõstis pilgu ja küsis:”Aga mida Sa tunned, mis on muutunud?” Just sel hetkel, kui hakkasin vastama, tõusin ma justkui kõrgele, olles tema silmis füüsiliselt samas asendis nagu ennemgi, kuid Tiina minu ees, muutus aga samal ajal hästi väikeseks, just nii, kui vaatad kõrgelt inimesi maa peal. Mu keha muutus raskeks, peopesad olid äkki avatuna ettepoole sirutatud ning kindlalt surutuna toetusid mõlemale poole keha voodile. Näolihased tundusid rasked, rääkimisel liikus ainult keel. Kõik oli raske, ükski lihas justkui ei liikunud. Juuksed olid ühtäkki lahti ja poolpikad, tundsin neid õlgadeni olevat(tegelikkuses on pikemad) ja pea j a kael olid veidi ettepoole kaldu, nagu ülevalt alla vaadates. Ja siis näidati mulle pilti – vaatan seda endiselt ülevalt alla –, pilti, kus pisikesed autod sõidavad üksteise otsa tornina hunnikusse, inimesed jooksevad sihitult sigina-saginaga edasi-tagasi, täpselt nagu sipelgad, kuid nagu ikka inimestele omaselt – tehes seda tihtipeale seosetult. Sellele pildile järgnes seletus: “Inimesed peaksid lõpetama muretsemise ja tormamise kõige pärast ja kõige järele.Te ei peaks absoluutselt muretsema ja välja mõtlema, mida ja kuidas elada, kui te lasete elul tulla ise teie juurde ja lasete endil elada sellist elu, milleks tegelikult siia sündisite. Selline näeb välja pilt ülevalt, Jumala ja inglite poolt vaadatuna, mida elate oma tarkuses praegu. Kõik jookseb karile, kui jätkate samamoodi.”
See jutt ei olnud kurjakuulutav – jah, sõnum oli selge ja konkreetne, kuid selles oli nii palju julgustavat armastuse tunnet. See oli rahulik, kuid kindlameelne, olukorda tutvustav jutt. Sellele jutule järgnesid pildi alla üksteise kõrvale kolm sõna: ‘Ausus’, ‘Siirus’, ‘Armastus’. Tuli ka seletus: “Õnnelikuks eluks ei pea te taipama ja tegema rohkemat, kui järgima igas oma mõttes ja teos neid märksõnu. Rohkemat te ei vaja.” Ja siis muutus ruum endiseks, tajusin ennast laskuvat tagasi voodi kõrgusele, sain jälle keha liigutada, juuksed tagasi krunni ning Tiina oli taas minu ees võrdsel kõrgusel minuga. Ma ei mäleta, mida ma samal ajal rääkisin Tiinale, tõenäoliselt püüdsin kirjeldada lihtsalt oma sisetunnet, mis muutunud oli. Olen märganud, et kui sinu tegevustesse sekkub müstika, siis oled võimeline rääkima ja tegutsema, kasvõi palvetama ja kuulama ja vastama ja keha tundmusi märkama kõike üheaegselt kõige muu toimuvaga, kusjuures olles sealjuures adekvaatne.
Tiina juurest lahkudes, olles endiselt lummuses sisemisest sügavast muutusest, kõndisin auto juurde, kui ühtäkki näen nö. läbi kolmanda silma ennast kõrvalt, seljatagant, umbes 3,5 m kauguselt diagonaalis. Jalutan ja näen, et seal ees ümbritseb mind ringiratast kolme meetri laiune energeetiline pöörlev taldrik, ilus halli värvi. Mina selle taldriku keskel. Pöörleva taldriku äär, mis oli umbes 20 cm lai, säras heledalt. Sama värvi, kui on maha sadanud värske lumi, millelt päikesekiired säravalt vastu helgivad. Värv sillerdas pimestavalt ja kogu see hall ratas minu ümber muudkui pöörles…Nägin, et keerasin pea kergelt üle õla, pilk oli maas ja naertasin omaette. Nii turvaline ja täis armastust oli olla. Ka sellele tuli seletus: “ Me oleme kõik turvaliselt kaitstud ja hoitud, me ei peaks üldse muretsema mitte millegi pärast. Uskuge iseendasse ja usaldage, et olete hoitud!”
See oli selles mõttes kummaline kogemus ka minule, et ma näen läbi kolmanda silma selgelt ennast nagu teist inimest eemalt, kuid samas kogesin füüsiliselt oma kehas siin ja praegu kõike seda, mida juhatuses ja nägemuses edasi sooviti anda. Sellised kogemused ei unune iial ning usaldad seda, mida tundsid ja nägid. Elu lõpuni ei teki vähimatki tunnet, et kusagil oleks mingisugune ebakõla. Kõik on loogiline ja tundub ainuõige.
Aga uskumatu selle loo juures on minu jaoks ka see, et alles pikki aastaid hiljem, korduvalt järele mõeldes olen aru saanud, et see nn. õndsuse tunne, mis sel hommikul üleöö tekkis, on tegelikult tõelise armastuse tunne, tingimusteta armastuse tunne. Uskumatu just asja juures on fakt, et kui lihtsad on tegelikult vastused! Ma ei viinud aastaid kokku toimuvat ja selle tähendust. Ometi oli mul teadmine kõik see aeg, et kõige tähtsam on tingimusteta armastus siin elus. Jah, ma teadsin seda – kui palju ma sellest olen mõelnud ja rääkinud ka teistele! Kuid tõeline tähendus ei jõudnud kohale, ei jõudnud päriselt kohale.
Ja taaskord, hiljuti, uitmõttena, koristamise käigus tuli pilt ja seletus silmade ette: “Vaata teemat – ‘Õndsus’ ja sellele järgnesid sulle kolm sõna… – õndsuse tunne on sõnadega otseselt seotud. Kõik toimus Sul ühel päeval!” Ja siis hetkega sain aru – muidugi on õndsuse tunne armastuse tunne, tingimusteta armastuse tunne. Midagi muud ei saagi see olla! Ja ometi ei tulnud ma selle peale aastaid. See tundub kõrvalolijale ehk tühine, kuid ometi on see nii tähtis teha neil sõnadel vahet ja näha seost, aru saada, mida see sõna tegelikult tähendab, sest siis hakkad ka elus toimuvas selgeid, otseseid seoseid/tõlgendusi nägema.
Selle juures tundub nüüd selge, miks on läbi inimkonna ajaloo räägitud palju; laule ja luuletusi ja erinevaid jutustusi kirjutatud just armastusest. Sest see on midagi, mida kõik otsivad, igatsevad, kuid mida ei teata on see, et mis see täpselt on? Aetakse kire pähe sassi ja mille pärast sõditakse ja tülitsetakse, vihatakse ja tapetakse. See on kõige suurem vara, mida inimene enesele ihkab, just ennekõike enesele teadvustamata, teadmata, mis kujul see peaks hinges olema. Kuid tõde on, et lõpuks just selle leidmiseks, et ära õppida, kuidas ja milles seda leida, me siia Maale sünnimegi. Kui see on arusaadav ja õpituks loetud, siis muud ülesanded on teisejärgulised ja lahenevad oluliselt kergemini, kui mitte öelda, et paljusi ülesandeid seetõttu enam teie ellu ei tulegi. Sellest tõesti võibki nii palju kirjutada. Me eksime lihtsalt nii palju, puhtalt ülemõeldes. Tõde on palju lühem, selgem, kaasneb vabastava ja rõõmutoova tundega.
Need kolm tähtsat sõna, mida ilmutuses mulle näidati, muudaksid meie maailma, kogu maailma paremaks, kui me vaid seda sooviks ja tahaks.
Armastus
Me kõik teame, et tahame armastust oma ellu. See on justkui vaikimisi kokkulepitud, et kui on armastus, siis on kõik olemas ja levinud on, et armastus ei ole töö ega tervis, vaid suhe. Ja siis kõik otsivad. Ja siis tekib kõhklus, kuna kõik justkui on juba olemas, kuid hinges on ikkagi midagi puudu. Võib-olla on see siiski parem elujärg, sest edukat inimest märgatakse rohkem ja tema ümber tiirleb rohkem inimesi ja see justkui teeb temast õnnelikuma inimese või on see ikkagi kaaslane teie elus, kes toob lõpuks selle kauaoodatud armastuse teile? On see pere, lapsed, oma kodu, tervis? Kõige selle olemasolu vastavalt, mida keegi ihkab või ihkab kõike seda, toob inimesele suure rõõmu- ja heaolutunde. Ja siis ta saab selle või kasvõi kõik selle lõpuks; raskelt läbi elu rühkides, läbilüües, pingutades pere nimel või arvelt, kannatades ja läbielades sealjuures palju… Ja siis ongi rõõmus, et tal ongi nüüd kõik see, kuid, kui kauaks sellest tundest jagub tagantjärgi vaadates? Nädalaks, paariks kuuks, paariks aastaks? Ma mõtlen ausalt, siis, kui me ei peta ennast? Millal tekib esimene etteheitev küsimus vastaspoolele või töökaaslasele?
Piiblis nimetatakse seda soovi saamahimuks. Rühime ja pingutame selleks, et saada. Jah, saades seda, mida arvad end tahtvat ja seda lõpuks ka saanud ja saavutanud ning ka reaalselt selles elades annab küll heaolutunde, kuid seda ainult piiratud ajaks. Kuid kas hinges muutus midagi? Kas olete seeläbi parem inimene? Ja kas see tunne kestab?
Ilma mateeriaalset omamata me ei saa tõesti hakkama, kuid inimkond teeb ja saab kõike paljuski läbi saamahimu, selles ongi vahe. Kui me laseme elul juhatada, kus seetõttu üsna tihti tuleb meil leppida, et asjade kulg võttis teise pöörde ja meie plaanitule tuleb aina takistusi, siis siin on koht, kus tuleks midagi muuta. Ümber mõelda. See ei tähenda, et tulemus jääb tulemita, kuid suure tõenäosusega olete siis lõpuks saanud isegi enamat, kui algselt tahtnud olete. Lisaks ei ole närve kulutatud ning kingiks, et olete võtnud kuulda teie kõrgemaid toetajaid, on tulemini jõudmine olnud ääretult põnev ja rõõmutoov. Seal on suur vahe. Jumalal on meie elu jaoks alati parem plaan, kui meil endil. Tuleb ainult uskuda sellesse. Ei tähenda, et tuleks ilmtingimata muuta plaani, kuid kui hakkavad taksitused tulema, võiks proovida muuta teed selleni. Nagu on öelnud ka Eckhart Tolle: “ Siht on alati teisejärguline, kõige tähtsam on protsess sihini!” Millise energiaga sihini jõuate ja millist energiat sihini jõudmiseks kasutate? On see madal energia või tunnete end täislaetuna? On see rühkimise, läbi tohutute takistuste tee läbinud energia või meeldiva kerguse ja pea igal sammul kõrgema jõu toetust saanud energia? See määrab palju.
Kui takistused tulevad, siis võib-olla on see sõnum, et ei ole õige aeg? Võib-olla on sõnum, et ei ole õige aeg hoopis koostööpartnerile ja tuleks lasta ainult võib-olla veidi oodata, lasta minna korraks sellel mõttel ja elu viib teid kokku sama inimesega, kuid pool aastat hiljem? Või kellegi teisega, kes just sel ajahetkel otsib omale sobivat partnerit. Või on taksitusi, et see on üldse halb mõte või on hoopis vastupidi – teele tuleb takistusi, kuna peate õppima hirmust üle saama, julguse kokku võtma ja tegema see kõne või minema kuhu minema peate? Sellisel juhul on egovalu siinkohal suurem, kui saamahimu, kuid ka egovalu tahab saada ümber mõtlemist, ära lahendamist eneses. Kõik oleneb, milline on isiklikult teie ülesanne ja mille taha tavaliselt ettevõtmistes või elus takerdute ja toppma jääte. Kui olukord on taas selline, kus tunnete ära korduva mustri, siis peatuge ja mõelge ajas tagasi. Kuidas lõppes viimati sarnane teema ja mis sai tehtud tookord valesti? Milline oli teie mõttelaad ja arusaamine eluolust toona? Tähtis on esitada küsimusi “Miks läks nii?” Tuleb olla aus enda vastu ja tunnistada, kas ja kus on eksitud, siis kaasub ka leppimine. Kuid mitte allaandmine.
Kui olete õnnetu ja kõik, mis meile näiliselt ja väljaspoolt tundub toovat õnnetunde, rahuolu ja muu sarnase emotsiooni, on tegelikkuses kas egovalu või tinglik armastus. Egovalu juhib meid seni, kuni me ei ole leidnud rahu iseendaga. Rahutunne algab aga meie südamest, mitte väljaspool meist.
Tõelise armastuse tundest ei tüdineta iial. Tõelise armastuse tunnet eneses tahetakse hoida püsivalt. See tunne toidab teid ja paitab teie hinge, kosutab keha igal sekundil ja minutil. Selles tundes olete te ka päriselt õnnelik, kus iseenesest kaovad tahtmised. Tingimusteta armastuse tunne juhatab teid õigel teel olema ja õigeid samme tegema. See on nagu vibratsioon, mis teile kütet annab, te ei loobuks kunagi sellest tundest, kui panna kõrvale kõik see muu, mida on võmalik välja vahetada. Seda tunnet on tahtlikult võimalik eneses hoida ja arendada üha püsivamaks tundeks kehas. Tuleb ainult hingest soovida seda eneses kanda, märgata enesepettust ja tunnistada ja andestada enesele. Ainult siis saate avada südame ka teistele.
Millele tähelepanu juhtida sooviksin, et armastus, mida inimene otsib mujalt, algab tema sees. Öeldakse ju ka, et kui ei armasta sa ennast, ei suuda armastada sind ka teised tingimusteta. Varem või hiljem on probleemid ukse ees. Ma tean, et sellele noogutatakse julgelt kaasa – vana tõde ju! Kuid mu kogemus ja praktika näitab, et see ei jõua kohale. See paljastub inimese enda praktikas ja ellusuhtumises. Inimene ei saa arugi, kui juba ülejärgmise lausega räägib ta, kus on selge suhtumine, et ta ei armasta ennast. Arvatakse, et kui ma ennast armastan, siis ma ju soovingi endale seda kõike head maisest ilmast. Ma soovin seda, sest ma ju armastan ennast! Sellepärast ma tunnengi, et ma olen seda kõike väärt ja ära teeninud ja üleüldse ma olen pidanud väga palju kannatama…
Kuid, see ongi saamahimu. Sellega tõstate ainult isu saada veel rohkem midagi. Saategi selle või kõik need väärtuslikud asjad, millest unistanud olete, kuid hinges on endiselt millestki puudus. Kohe varsti tekib uus soov midagi saada ja omada. Ego ei jää kunagi rahule sellega, mis on.
Kui ennast tõeliselt armastada, siis vahe on selles; kui su hinges on viha, hirm, solvumine, lõputu tahtmine, käegalöömine, haletsemine, virisemine, üldine rahulolematus, jmt. emtsioon, siis kui sa ennast tegelikult armastaksid, ei kannaks sa eneses selliseid energiaid. Miks? Sest sa ju armastad ennast! Sa ei luba eneses viha kanda. Sa oled teadlik, et selline tunne ei too sulle rõõmu ja rahu, vaid see toob sulle probleeme ja muret. See ei tähenda seda, et viha tuleks alla suruda, vastupidi, see õpetab meid teadlik olema sellest, et see meis olemas on, kuid eeldusel, et leppida ja aktsepteerida probleemi olemasoluga ehk olema AUS (teine tähtis sõna) ennekõike iseenda vastu. Ja seda ei tuleks teha noomivalt enda suhtes, vaid ennast toetavalt tunnistama oma vigu. Armuandvalt. Aktsepteerima, et on viha ja aktsepteerima, et vajadus oleks see endas ära lahendada. Ainult nii kaob jäädavalt vihaenergia. Ainult nii hakkate üha rohkem tundma enda sees tingimusteta armastust. Seda päris armastust. On huvitav vaadata kõrvalt, taamalt, kuidas kõik muutub ja kui selgeks tänu endast lugupidamisele elu kulgeb. Kogu maailm muutub paremaks läbi teie silmade. Muu polegi tähtis. Siis saadab teid soov teha head nii enesele kui ka teistele.
Inimkonna kõige suurem nõrkus on enesepettus. See on nii peenelt varjatud meis, et sa pead tõeliselt tahtma, et seda endas näha ja märgata. Ja seda selleks, et areneda hingelt paremaks inimeseks nii enda silmale kui ka kõrvalolijale. See aitab meil õppida ja omandada uusi tarkusi, avab meile uksed rõõmutoovaks eluks. Hulga koormat kukub õlgadelt, kui ollakse enda suhtes aus, lepitakse elusituatsioonidega. Ja mis siis juhtub, kui tunnistada, et on eksitud? Mitte midagi. Rääkimata sellest, milline vabanemine sel hetkel eneses toimub. Inimesed peavad lugu ausatest inimestest. See paistab silma ja tõmbab nagu magnetiga selle inimese poole, kes on siiras ja aus. Ta võtab kõigilt pinged maha, loob turvalise olemise. Seda on imetlusväärne vaadata, kui keegi räägib ausalt elust ja oma tunnetest selles ning tunneb ennast seejuures mõnusasti mugavalt. Ja siis tulevad otsused ja teod enda ja teiste suhtes ka õiglased ja ausad. Poleks enam valu. Poleks sõdasid, kadedust, viha, pattudega elamist. See on pikk tee, mida käia ja harjutada ja maailma mõistes võtab see tervenemine mõistagi veelgi rohkem, sajandeid aega. Kuid, meie elame praegu ja kui nii võtta, siis tegelikult ‘maailm’ – see olemegi piltlikult öeldes meie, siis oma elu saab muuta indiviiditi ka praegu – julgeda märgata ja tunnistada tasapisi enesele oma vigu ja emotsioone, nii juba oled sa murdnud iseenda egovalu. Edasi on ainult avastada, kui ilus on elu, päriselus.
‘Siirus’.
Ka siiras olla on näiliselt keeruline, kui pole teadlikult mõelnud sellele. Oleme harjunud küsimustele vastama tavarepliikidega. Kantakse maski, mille taustal öeldakse sõnu ja lauseid. On ka paljusi, kes põhimõtteliselt arvavad teisiti, kui huulile pandu, sest neil on ikkagi oma arvamus, mõtlemata, kas nad ka hinges päriselt nii tunnevad ja päriselt arvavad, kui veidi lahti analüüsida. Ja isegi kui nii arvatakse, ei esitata enesele küsimust, miks me nii arvame? Ei vaevuta eneselt küsima, kas siin võib olla ka teine vaatenurk? Ja taaskord viib see sõna meid ‘eneses aus’ olemise juurde.
Kõik kolm sõna on tihedasti omavahel seotud. Ilma nendest sõnadest arusaamata ja muutusi tegemata eneses, oma hinges ei ole ega saagi olema keegi tõeliselt õnnelik. Varem või hiljem tuleb teie ellu keegi või miski elusituatsioon, mis toob lahendamata teema päevakorda. Vastupidisel juhul, kui olete enese jaoks lahendused leidnud, ei tunneks te ennast üheski taaskohtumisest või elusituatsioonist, mis varem häiris, puudutatuna.
‘Ausus’, ‘Siirus’, ’Armastus’ – need sõnad oma tähenduselt käivad käsikäes igas mõttes ja teos. Kasvamine mõtteis ja tegudes läbi nende sõnade on tõeliselt rõõmutoov ja positiivselt üllatusterohke. Niisama sõnakõlksuks positiivset ellusuhtumist pole mõtet endas peale sundida. Nii ei lahenda tegelikkuses ühtegi elulist probleemi, takistust ja muret. Muutus peab tulema südamest, siis see vabastab teid sundmõtetest ja kinnisideedest, toob välja teie tõelise puhta ja siira hingeolemuse, hingesoovid, mis omakorda rikastavad teie elu hoopis teisel tasemel ja sagedusel. Märgake ja ärgake armastus hinges!
