Nii kaua, kui ma ennast ajas tagasi oma pead eluliste küsimuste üle vaevamas mäletan, olen ma ikka ja jälle juurelnud ja mõelnud ja taas mõelnud ja ümber mõelnud, et kuidas ja miks on kõik just nii, nagu on ja kas on võimalik, et kui mõelda teisiti ja käituda teadlikult oma käitumismustrile vastupidiselt, kas olukorrad kujuneksid siis tegelikult ka teiseks?
Niisiis, aastad möödusid ja olukordi tuli nii selliseid kui ka vastupidiseid, kuid ühest selgust neist koheselt välja lugeda ei osanudki. Kuid midagi selgines: nimelt, et kõik läheb nii nagu minema peab. 🙂 Tundub igav vastus, kuid mida rohkem sellele tähelepanu pööran, seda selgem tundub tõik, et nii ainult ongi ehk olukorrad ei saaks teistsuguseks kujuneda, kui võtta arvesse sündmuse ajahetke ja enda arusaamist tollel ajal elust laiemalt.
Ühel päeval, kuus aastat tagasi, vastati mu küsimusele üks-ühele, mis valgustas sõna otseses mõttes inimkonna suurt komistuskivi. See oli taaskord konkreetne nägemus, mis kustutas ära tollased valikuvõimalused erinevatest arusaamadest ja “õigetest käitumismudelitest”, tõstes katteloori milleltki lihtsast ja selgest, ühesest arusaamast.
Oli keskpäev, olin kodus ja seisin akna ees, vaatasin välja. Pilk eksles niisama looduses ja selle ümbruses, kui ühtäkki nägin tuttavat inimest. Ta elas toona suhteliselt värvikat elu ning jäin teda hetkeks silmitsema. Just sel hetkel, enne, kui ma jõudsin ühtegi mõtet mõelda, käis nagu elektrisärin minust läbi. Ma ei saanudki aru, kas mu peast käis elektri taoline tunne läbi või ma kuulsin seda särinat oma peas. Igatahes, peale seda ma nägin ennast selja tagant. Näen, kuidas seisan seal akna ees, kus ma just olin, vaadates aknast välja, jälgides seda inimest. Järgmisel hetkel tuhmus visuaalselt kogu mu eesolev keha, muutudes uduseks ja tuhmiks. Siis juhiti mu tähelepanu ajule, mis muutus kogu uduse keha juures teravapildiliseks, jäädes tol hetkel ainsaks piirkonnaks kehas, mis oli selgelt näha. Pilt ajust oli tumedat värvi, peaaegu nagu negatiiv, kuid siiski täiesti selge. Järgmisena hakkas heleda ühtlase jutina välja joonistuma kogu aju põhjalik kuju koos kurdudega, moodustades tervikpildi sellest, millisena oleme aju õppematerjalidest harjunud nägema. Nagu ikka, saabus sellele selgitav sõnum teadmisena: “Kõik, mida märkame on just selline, nagu see on. Me ei pea seda rikastama oma hinnangutega. Igal inimesel ja olukorral on oma taust ja lugu. Mured ja lahkarvamused elus on meie mõtete vili, sest mõtetest saab alguse meie suhtumine ja käitumine. Meile saabuvaid muresid on võimalik võtta nii nagu need on, ilma hinnanguteta ja leidma neile läbi aja armastuse aktsepteerimine ja lahendus, vähemasti leppimine.”
Sellele järelemõeldes meenus mulle ka Eckhart Tolle kirjapandust: ” Kõik on neutraalne. Iga elusituatsioon on neutraalne. Küsimus on ainult selles, millise hinnangu me sellele anname.”
Kui ma oma tuttavat nägin, tahtsin ma tol hetkel anda talle eelarvamusliku hinnangu, kuid vahetult enne katkestati mõtteprotsess ja näidati, kui eelarvamuslikud me oleme teiste suhtes enesele aru andmata. Pilt ajust jutustas, et just nüüd tahaks aju hakata hinnanguid jahvatama. Hetk tagasi aga vaatasin niisama puulatvasi ja ümbritsevat loodust selles. Meel puhkas.
Omamoodi arusaam on mul tänu sellele tekkinud ka Piiblist, kus on öeldud: ” Õndsad on need, kes vaimus vaesed on.” Ma ei saanud sellest ütelusest aastaid aru, usun, et paljud meist on sama mõelnud. Kuid nüüdseks kannab see minu jaoks mõistmist, et mida vähem subjektiivseid hinnanguid me anname kellegi või millegi kohta; mida vähem on mõtete müra, seda puhtamat ja õndsamat elu me ka päriselt näeme ja elame. Seda ausamat vaatenurka me olukorrast saame ja seda enam pisidetaile märkame. See kujundab elatava elu teistsuguseks. Vaimult lihtsamaks. Meie meel on õndsuses, kui oleme oma meeles vaikuses ehk vaesuses. “Rikkalik” võrdub “jutuvada peas” ja “vaesuses” võrdub “vaikusega”.
Me tegelikult loome oma elu, mida elame just läbi oma arusaamiste ja arusaamad omakorda saavad alguse meie mõtetest ja hinnangutest. Aju ainult jahvataks, kui saaks – uus mõte, uus teema, üks asendatakse teisega, vahetpidamata. Kuid me ei vaja neid hinnanguid, mitte sellisel kujul. Piisab, kui me märkame olukorda. Ka ilma hinnangut andmata me saame tegelikult aru, mis õige, mis vale, mis hea, mis halb, piisab nägemisest või kuulmisest. Selline kaardistamine seab meile piirid olukorda objektiivselt nägema. See suretab välja empaatia teiste suhtes.
Me saame valida ainult seda, millise emotsiooniga me teemasse suhtume. Kuid, nüüd lähebki asi huvitavaks, sest see, millise emotsiooni me valime, on meie alateadvuses tegelikult niisamuti ette teada, sest läbi selle tehtud otsuse peame me jõudma oma järgmise elusituatsioonini, mis on meie saatuseraamatus kõik kenasti kirjas. Seega, kui on kirjas, et me teeme otsuse, millest sünnib ainult paksu pahandust, siis ei saanud me mitte kuidagi otsustada ka teisiti, sest nii pidi see lihtsalt minema, kui sellest on saanud juba meie elatud elu minevik. Või arvate, et meie kõikide saatuseraamatusse on kirja pandud meile kõigile elada lihtsalt imeline ja veatu elulugu? Et kui võtta aluseks ennast, olles 15 a tagasi ja kogu oma tollase tarkusega, kas siis oleksite osanud käituda tookord teisiti, kui käituksite sarnases olukorras praegu? Ei oleks. Sest ei käitunud teisiti. Põhjusel, et puudus kogemus ja oskus.
Kas on võimalik sünnist alates elada ettemääratult siin maailmas veatut elu, kui mõelda indiviiditi kasvõi tuttavate seni elatud eluloode peale? Kas on olemas üldse kedagi, kes on teinud ainult ühe eksimuse oma praeguses elus, rääkimata mitte ühestki veast? Või kas on inimesi, kes pole kunagi tundnud kurbust või viha? Neid inimesi ei ole. Kui kasvõi pool tundi tagasi tehtud otsus sai nö. valesti otsustatud, siis on see siiski juba minevik, mis saab olema siiamaani elatud eluloo üks peatükkidest, mis kunagi ajas tagasi vaadatuna kuulub kindlalt meie elatud elutee juurde. Järelikult, on kõik need eksimused ka meil saatusena kirjapandud. Ainult läbi nende eksimuste me saamegi kasvada, oma vaatenurka muuta, ennast ja oma käitumist parandada, et jätta ükskord meelde, kuidas mitte reageerida asjatult ja õppida hoidma rahu ja rõõmu hinges. Muul põhjusel siia maa peale asja ei oleks.
Ja ka selles halvas otsuses on niisamuti inimesed ja olukorrad, milles on meile määratud kohtumised ning millest sünnib meie edasine elutee. Järelikult ei olemas õiget ega valet otsus-valikut. On ehk hea ja halb tunne, millest saame ainult siis teadlikuks, kui me seda läbi enda kogeme ja sealt edaspidi me ehk järeldame millises energias me edaspidi iga hetk meie elust viibida eelistaksime, olgugi siis, mis olukorras me oleme. Teadlikult sellist otsust, mis varem sarnasesse olukorda viis, me siis enam ette ei võta. Kuid me peame saama sellest teadlikuks läbi kogemuste. Ei päästa siin kellegi hoiatav ja manitsev jutt. Eksimused, mis on määratud meile kogema, tuleb läbi kogeda, olgugi, et oleme tõenäoliselt kuulnud lugematu arv kordi hoiatusi ja käitumissoovitusi antud olukorra suhtes.
Teadlikult negatiivsetele kogemustele neutraalsemalt reageerides me kannatame vähem, mis ei eelda apaatseks jäämist, vaid soosib oma pead mitte kaotades olukorra analüüsimist empaatilisel viisil. Kui otsustame reageerida hetkeolukorrale võimalikult kõiki osapooli säästvalt ja mõistvalt, kaasaarvatud enda suhtes, on lahendused lihtsamini leitavad. Siis on vastus küsimusele: “Miks see meie juurde tuli ja mida siit kõrva taha panna?”, selgemini näha. Rääkimata sellest, et ei kaota armastust enda suhtes, kui valu on justkui teie vastu pööratud.
Usun, et meie elutee on suuresti määratud kõrgemalt poolt juba ammu-ammu enne meie taassündi ja ainult seal me oleme vabatahtlikult jäänud nõusse kõigega, mis meid siin ees ootamas on.
Räägitakse palju sellest, et ka praeguses, maises elus siin maa peal, saame kõike vabatahtlikult valida ja muuta. Üha enam olen veendunud, et see nii ei ole. Hingearengufaasid on suuresti ette planeeritud, kui palju me selles elus jõuame ette võtta, teadmistes kuhuni jõuda ja palju praktikasse viia. Vastasel juhul ei oleks meil saatust. Kuid kas Saatuse puudumine on võimalik?
See on sõnade mäng paljuski, mis meid massipsühhoosina mõjutab. Kõik on tõlgendamise küsimus ja millisest vaatenurgast on teemat lahatud. Me ei saaks vastasel juhul sündida oma vanematele lasteks, kui ei oleks juba ette teada, mida sealt oodata võib – häid ja valusaid kogemusi. Psühholoogide lemmik viide stiilis; “Milline oli Teie lapsepõlv?”, on suunanäitajast viide, kes olete praegu, seal toolis, tema ees istudes. See häiriv tunne on käinud teiega terve elu, mis peegeldab ka teie arusaama elust. Seega, selleks, et me saaksime oma komistuskivid või tähelepanekud kätte just lapsepõlves, sealses kodus, pidi olema ette teada, et vanemad meie sünni hetkeks, rääkimata kuni 18. eluaastani peavad olema oma hingearengufaasis just vähemalt nii kaugel, kus nad olid ja seni kuni meie nende kodus elame. Andma meile just need kogemused, mida me sealt lapsepõlves saama pidime. Ja ka vastupidi, meie anname ka neile. Järelikult oli teada, kui palju nende hinged on meie sünni ajani ja aja jooksul, mil seal elame, võimelised arenema. Igal ühel on oma elutee, järelikult on igal minutil oma elulugu ja kulg, mis on kõik paigas.
Kas selline võimalikkus ei võta mitte pingekoormat maha, teades, et me ei saa ise tegelikkuses juhtpuldi taga olla? Kogu selle Elu suhtes peame olema ainult teadlikud sellest, et ainus, mis meil on (peaks olema), on tugev usk, et me oleme toetatud ja hoitud, tingimusel, kui teeme Eluga koostööd. Kui TAHAME näha elusituatsiooni teist külge. Ainult siis tunneme elust naudingut ja rõõmu. Me oleme justkui masinavärgis. Me teame, kuidas töötab mikser, see vahustab ja muudab vedela töökindlalt kiiresti paksuks. Kuid seisa seal juures palju tahad, ta ei tee seda ise, nupule peame me ikka ise vajutama. Eluga on niisamuti. Me peame tahtma seda teha. Me peame tahtma uskuda Elu headusesse.
Võimalik, et meil on võib-olla ehk isegi kuni viis eluteed ühes elus, mille vahel valida, kuidas oma elu elada ja nende teede vahel me pendeldame läbi oma otsuste. Mida teadlikumad oleme otsuste tegemisel, mida rohkem märkame nüansse taustal enne otsuse vastu võtmist, seda vabamat elu me oma peas elame. Hakkame hingeliselt käima seda kõige puhtamat elutee versiooni. Ma ei kõnele siinkohal sellest, et sügavpuudega inimene otsustab, et ta tahab iseseisvaks saada või käima hakata või kuidas sülelaps otsutab haigusest vabaks saada, kõnelen sellest, kuidas kogu eluraskuste juures on võimalik oma suhtumist sellesse muuta, et hing ei kannaks rasket koormat ja tunneks ka seal ennast mugavalt ja tuntavat seesmist armastust Elu vastu.
Kadalipud me teel on kindlasti põhjusega ja tihtilugu eriti rasked versioonid kadalippudest toovad hiljem kaasa elus hoopiski heategevusmissiooni, kus inimesed hakkavad aitama teisi sama raskuste käes olevaid inimesi. Ja ainult tänu sellele, et neil on see või need rasked elukogemused suuresti läbikäidud ja ehk isegi veel edasi käia, kuid kindlasti juba rohke teadmiste kogemustega, kuidas saada kergemini hakkama ja kuidas osata kõige seejuures elu hinnata. Me ei tohi unustada, mis eesmärk on Maal kui sellisel – hingelt tervemaks/paremaks inimeseks saamine läbi kogemuste.
Aegajalt sekkub ja kasvatab Universum meie empaatiat eriti ränkade meetmetega – et me ei unustaks hoida rohkem lähedasi, otsustaksime ka reaalselt ette võtta hingelt tervemaks saamise, peatuksime ja tunnetaksime südamehäält… Mida Universum selleks ette võtaks? Loomulikult õnnetusjuhtumid ja looduskatastroofid. Lihtsam näide, mida kõik on kogenud, on see, kui tuntud inimene on haigeks jäänud või surma saanud või on juhtunud väikelapsega midagi, siis me peatume ja vaikime seesmiselt, sest see on nii äkki ja väga-väga kohutav teadmine. See emotsioon tekitab meis vajaduse tahta olla tänulik selle eest, et meie elu on just kõik nii nagu see oma lihtsuses ka on. Sel hetkel tundub meie elu täiuslik, mis sest, et otsid parklas parkimiskohta ja hetk tagasi käis see leidmine ehk närvidele. Kuuldes uudist raadiost, mõistad, kui tühine kõik muu on ja millega keegi teine perekond peab silmitsi seisma. Paljugi, mis sel hetkel käsil, näib sel hetkel tühisena.
Neid äärmuslikke juhtumeid on vaja, sest muidu ei võeta õppust, ei panda kõrva taha ja ei tuletata meelde, miks me siin oleme. Me ei salvestaks mitte midagi, kui meid ei raputataks. Meie poolt vaadates – kahjuks on see nii. Inimkond laiemalt ei teeks järeldusi, kui meil lastaks lihtsalt tegutseda ja olla, nagu olla tahaksime. Egokesksetena. Kõik need lahkunud hinged on aga enne oma sündi siia Maa peale olnud teadlikud sellest, mis missioonirolli nad siia tooma tulid – avada laialdasemalt empaatia- ja tänutunnet läbi oma enda õnnetusjuhtumi.
Me peame kogema (palju) hingevalu ja muret teis(t)e pärast, rääkimata leinast. See on tõesti väga-väga raske. Kuid meil on võimalus ennast ka teadlikumaks harida, miks elu on just selline nagu see on? Alles siis on eeldus, et me kasvõi natukenegi hoomame, miks me peame selle läbi tegema.
Juhuslikkust ei ole olemas, kõigel on põhjus ja kõigele ei peagi sõna-vastust leidma. Ainus, mida kasvõi “hambad ristis” meil teha tuleks on leida mingil moel sisemine rahu ja rõõm.
Sisemine rõõm aga ei tähenda “suunurgad ülespoole” hoidmist ja eufoorias ringi käimist – see on valearusaam. Inimlikult on võimatu olla näiliselt heas tujus iga minut. Selline hoiak ei ole siiras rahu- ja rõõmutunne. Seesmiselt heas tujus on võimalik olla ka suletud suuga ja mõtiskleva näoga, sest sa oled rahus ja hea on kogeda seesmisi loksuvaid laineid. Selles tahetakse olla. Sisemine rõõm tähendab rahu ja õnnetunnet leppimisega elu suhtes. Vaikust. See ei aja sind naerma, sest sa tahad selles olla ja seda nautida teadlikult selles kohalolles.
Kui mõelda on inimesed õnnetud just ja ainult siis, kui neil ei ole sisemist rõõmutunnet iseendaga. Siis, kui kaotatakse kontakt iseendaga. Arvatakse, et rõõmutunne tuleb väljastpoolt meist, on midagi, mida saab näha või/ka katsuda. Seda otsida kusagilt. Ja ometi on tegelik rõõmutunne just SEE rõõmutunne, mis on meis endis. Ja ainult seda sama nutetaksegi taga, soovist seda tunnet kusaglt leida ja saada. On unustatud ära, et see on tegelikult ainult meis endis. Nii saavad alguse teadatuntud depressioonid ja muud meelehaigused, sest tundub justkui oleme ilma jäetud hüvedest. Hing on alati hing. Kõigil on ainult hing. See on üks ja ainus asi, mis meile kõigile on võrdselt antud ja mida on võimalik tajuda/kuulda, kui hing meiega kõneleb, annab meile soovituslikke juhiseid. Kõik peaksid juhinduma elus oma hingehäälest lähtuvalt ja seda igas olukorras. Kuid mõistusehääl võtab tihti ohjad. Seega, kui meil on ainult hing ja tahame, et hing rahu saaks, siis tuleb meil otsus vastu võtta ja õppida hoidma rahutunnet igas olukorras. Kuid see on lihtsalt nii igav, et sellele oma tähelepanu pöörata ja seeläbi otsitakse kellestki teisest või millestki välisest seda, mis lõpuks ajutise rõõmu- ja õnnetunde toob. Surnud ring.
Kuid loomulikult, muutusega kaasa minna ei ole lihtne. Selleks, et me saaksime olla hinnangutest vaba, peab käima läbi teatud aja jooksul oma eluteed, analüüsima ja taas analüüsima, mis juba eelnevatest kogemustest meid korduvate olukordade meeldetuletamiste- ja jätmisteni viib, kuni märkame seoseid ning korduvat mõtte- ja käitumismustrit. Ja just siinkohal tuleb kasuks olla enesekriitiline ehk analüüsida ja anda endale hinnangut, kuni ‘elupilt’ selgineb. Kuid selle juures on oluline mitte laskuda enesehaletsusse, mis on taotaalselt vale tee, vaid tuleks treenida empaatiat, asetada oma vaimus ennast teise asemele; “Mida tunneksite ja teeksite teie teise asemel?” Ja ka pommitada ennast küsimustega; “Kas oled kindel, et ennast ei peta?”. See selgitab olukorda ja paremat mõistmist, vabastab vihast või mõttetust edasisest sammust.
Olen korduvalt jõudnud omakeskis selleni – selleks et aru saada, et me ei vaja tegelikult lõpuks ka analüüsimist mitte (mis on ka hinnangute andmine), kuid mis teenib seejuures inimest arendavat eesmärki, siis selleks tuleb läbi käia elutee aastad ja tohutu hulk kõige analüüsimist ning siis mõistame, et ka anlüüsi me ei vaja:), sest muidu kaotame end hetkes. Kõik on just nii nagu on ja kokkuvõtvalt ikkagi, elada tuleb hetkes, sest muud meil ei ole. Elu on hetk. Seda on paljud öelnud. Meil on ainult elu, mis on just selline nagu see on.
