Posted on

Usust iseendasse, inglitesse ja Jumala poolt valitud tee algus…

Illustratiivne pilt on pärit Airi erakogust
Illustratiivne pilt on pärit Airi erakogust. Aitäh Sulle!

*Minu armas klient, Margarita, käis mu juures hoolduses pea iga kuu. Alati rääkis ta ka mõne sõna inglitest. Mul ei olnud alguses neisse absoluutselt usku. Ma isegi ei saanud aru, mis selle all otseselt mõeldakse…See tundus nagu olevat lihtsalt üks nimetus, midagi positiivset, kuid millest keegi midagi rohkemat ei tea lisada. Inglid meenutasid mulle paljaid väikesi poisse koos vibu ja nooltega kusagilt maalide pealt ja nad ei kõnetanud mind. Mina ei näinud neid justkui nad oleksid lõbusad, koomilised tegelased, kes rõõmustavad inimesi. Minu jaoks peab olema midagi tõesemat, loomulikumat. Et usk tekiks. Ometi oli mul samuti lapsepõlvest saati olnud huvi teispoolsusesse, nagu enamus inimestel, keda see valdkond huvitab; ladusime ennustuskaarte – mul oli spetsiaalne paks klade täis mängukaartidel teostatavaid ennustusi -, korjasime õnnemünte ja lugesime müntidelt mitme päeva pärast õnn saabub. Vahel keerutasime taldrikuid jne., jne. Ning alati paelusid mind lood selgeltnägemise võimetesse ja selgeltnägijatesse, ühesõnaga müstika huvitas. Kuulasin neid huviga, kui neist rääkis kas vanaema või isa või sõbrad kusagilt midagi lugedes/kuuldes. Võtsin neid täie tõsidusega.

*Ühel päeval, kui Margarita oli taaskord minu ees kliendivoodis pikali ja ma hooldasin taas tema ilusat nägu, siis kuidagi oli läinud jutt järjekordselt inglitemaailma.Tavaliselt ma noogutasin, kas “mhmh “või lisasin midagi stiilis „jah, eks ta ole“, sest ma ei tundnud ju teemat või hakkasin lihtsalt omapoolsest elutõest kaasa kõnelema… Kui ühel hetkel hakkas ta rääkima kuidas ta soovis kohtuda naisega, kes näeb ingleid igapäevaselt ja kes on andnud ka juba paar raamatud selle kohta välja. Kohtumiseni neil aga asi kahjuks ei läinud, kuna kõik ajad olid kohtumisteks eelnevalt broneeritud. Ütlen vahele, et meenutasime ükskord hiljuti seda aega Margaritaga ja tuleb välja, et Margarita ei mäleta meie vestlust just sellisel kujul, nagu mina seda mäletan, mis on minu jaoks omakorda kummaline, kuna ometi just nende lausete järel toimus minul ärkamine… Võta siis kinni, kuidas see täpselt oli, kuid peamine, et asi sai liikuma. See selleks… Ühel hetkel mäletan Margaritat ütlevat, et “…aga võib-olla võiksid sa ka proovida oma Kaitseingliga rääkida…, et aga mine tea, …äkki on siiski abi…” Ja seal niimoodi mõtiskledes ja mina omaltpoolt püüdes kaasamõelda, midagigi vastata, avastasin ühtäkki, et mulle hakkas kusagilt kaugusest mingi jutusisu kohale jõudma. Tabasin napilt jutulõnga saba pihta, mille peale küsisin, et: „Oot-mis ta näeb päriselus ingleid?” Vastuseks oli mõtisklev :„…no…jah…”, täpsustades, et: „iga jumala minut ja päev ja et ega ta ei tahagi iga päev neid teinekord näha ka…väsitab vist ära kuidagi, aga… mis sa teed, kui nii on antud, ju siis tuleb leppida…“

Sellest hetkest hakkas süda mu sees kuumalt ja armastavalt vibreerima, teisiti ei oska seda seletada. Tekkis teadmine, mida tuleb teha ja kuidas edasi minna. Sellest hetkest tundsin, et taaskord midagi minus muutus. Ma ootasin ootustuhinas nii väga, millal saan juba koduteele asuda, siis magama ja hommikul taas raamatupoodi. Koju jõudsin hilja, kella üheteist paiku õhtul, kuid oli vaja veel ainult pesus käia ning oligi juba magama minek. Selles mõttes ei olnud hommik enam kaugel.
See oli minu esmane teadlik ja seesmiselt aktsepteeriv kontakt inglitega, üle 6 aasta tagasi. Nemad juhtisid mind kuulama hoolikalt, mida Margarita räägib, ikka ja jälle.

Sellest ajast alates pole möödunud päevagi, kui ma ei märkaks inglite sõnumeid. Kas ma alati selle järgi olen toimetanud, on tõesti iseasi, kuid siiski, arvesse nende poolt edastatud sõnumeid võtan ma alati. Isegi, kui tean, et käitun teisiti. Vähemasti olen võtnud arvesse, mis ootab mind ees, kui minu valik lendab vastu taevast. Ajaga olen õppinud aktsepteerima nende poolt pakutavat kui esmaõiget tegutsemissuunda, kuid jah, teinekord ei ole see kerge, kui vaatad fakte ja kus inglite soovitus ei lähe omavahel justkui kokku. Hakkad aru saama, et küsimus on, nagu ikka, usus – kas usud, et soovitus on õige või mitte?

Kui küsida mõnele küsimusele vastust, siis ma tunnen ära õige tunde selle järgi, kas ma tunnen hinges armastust või mitte? Või millise vastuse versiooniga ma tunnen hinges armastust? Nende armastus on oma tundmuselt väga kuumalt soe tunne – teisiti ei oska kirjeldada, tiheda vibratsiooniga ja sügavalt turvaline olemine. See tunne justkui kiirgaks kehast väljapoole, suur-suur rõõm ja rahu üheskoos.

Edasi, pärast seda kohtumist ja vestlust Margaritaga hakkas mu ellu tulema palju huvipakkuvat müstikat – kuidas vastuseid saadeti, kuidas õpetati vastuseid nägema, kuulma ja saama need läbi eriliste müstiliste hetkete läbi, ja palju muud taolist. Seni kogetu on olnud mu jaoks kindlasti üks põnevamaid ja paeluvamaid etappe elus – eks ikka sellepärast, et piire pole ja kõik on võimalik…

Möödusid nädal või kaks, kui ühel päeval – see oli oktoobrikuu algus, väljas oli veel täiesti valge, kui lähenesin raudtee ülesõidukohta. Minu ees liikus üks vana auto, mille kiirus oli väga aeglane, mäletan, et selle roolis oli vanem meesterahvas kelle kõrvad hoidsid peast hästi eemal. Seda oli selgelt näha, kuna autoistmel ei olnud kaelatuge või siis kõrvad lihtsalt ulatusid selle külgedelt välja. Mul oli mahti rooli taga ka ringi vaadata, sest edasiliikumine oli väga vaevaline… Imestasin, et käes on oktoobri algus, aeg oli varajane õhtupoolik, kell oli viis läbi ja ma märkasin, et juba põleb tänavalaterna valgustus. Kummaline – on ju valge ja varasügis…

Järgmisel hetkel, olles kohe rööbastel, kostus mu kõrvu ääretult vali rauasignaal. Ehmusin tugevalt, sest teadsin, et see oli minule suunatud. Automaatselt vaatasin hääle suunas, kuid rongi ei olnud, kostus teine, pikem heli – ja mida ei ole endiselt, on rong. Ma sõitsin vaikselt rööbastele (neid oli mitu rada järjest), vaadates samal ajal ette, et äkki see heli tuleb hoopis ristmikult? Seal oli rekka, mis tagurdas keset ristmikku, kuid…see ei olnud see…Olin hämmingus ja peas olid küsimused, mis asi see nüüd on siis? Kõik oli nagu aegluubis.

Jõudsin üle rööbaste ja endiselt täis hämmeldust nägin tahavaatepeeglist, et minu auto tagant, viieteist -kahekümne meetri kaugusel minu autost möödub rong…

Sain aru oma hinges, et midagi suurt on toimunud, olin rõõmus, mitte selle üle, et olin pääsenud – mul ei olnud surmahirmu mitte üks gramm ja see ei sabunud posttraumaatilise häirena ka kunagi hiljem, vaid rõõm millestki suurest, mis oli minuga toimunud. Tol hetkel said minu mõtted vastused, nagu pusle, mis puudutas ingleid ja nende tööd. Iga küsimus leidis oma vastuse.

Hiljem sealt õhtul tagasi sõites, nägin, et seal ei olnudki valgustusposti ja et seetõttu tänavalaternatuli oli olnud hoopis rongituli. Ometi sel hetkel sinna vaadates ma nägin loodust, mitte saabuvat rongi. Ma nägin rongist läbi, rong oli minu jaoks läbipaistev. Tol hetkel mõistsin äkki, kuidas on siiski võimalik rongile ette sõita rongi mitte nähes. Mõistsin nende hingede eluteed kes on sedamoodi hukkunud. Nii on lihtsalt asjad seatud, määratud – kas elutee lõpp on määratud selliselt või mitte. See kõik on kirjas meie saatuseteel. Minu aeg ei olnud käes, kuid ma pidin saama vastuse, kas Kaitseingel on olemas või mitte? Ma olin seda igapäevaselt lugemata arv kordi küsinud. Kuidas teisiti saab Kaitseingel ennast tõestada, kui ta ei päästa sind ohu käest ajal, mil sul pole tulnud veel aeg lahkuda?

Järgmised sekundid küsisin endamisi, et mis see nüüd oli siis? Tõesti, seda küsimust esitasin mitmeid kordi tol hetkel. Vastuseks ilmus mu kolmanda silma ette tuttav raamat, mille autoriks on Lorna Byrne, ning see kõneles meid abistavatest inglitest. Seisis seal selge pildina sekundeid justkui füüsiline raamat, selge sõnumiga. Sain aru, mis mulle meenuma peab – lõik raamatust, kus autor kirjutas, kuidas inglitel on võimalik muuta asju ja inimesi nähtamatuks, kui see on neile vajalik. Ma ei tohtinud näha rongi, muidu oleksin pidurit vajutanud ja jäänud rongirööbastele. Kuid minu lõputud küsimused suunatud kuhugi kõrgemale, kas Kaitseingel on tegelikult ka olemas? – pidid saama vastuse, mitte lõpetama mu elu sel hetkel.

Vastuse teada saamine sellisel kujul oli minule ainuõige. Ma ei kõhelnud enam kunagi inglite ja Jumala ja paralleelmaailmade ja paljugi muu olemasolus. Ma sain oma vastuse. Ning see on mind ja minu elu väga palju rikastanud ja aidanud. Nende töö, nende missioon, nende tingimusteta armastus inimeste suhtes on mulle arusaadav, kuigi see tihtilugu võib tekitada küsimusi, kui inimene on hingevalus ja mures. Ja paljud küsivadki, miks nad lubasid sellisel asjal siis juhtuda, kui nad kaitsevad meid? See küsimus on alles jäämäe tipp. Ega me ei olegi tulnud siia maale – tänapäevaselt öelduna -, et lumehelbekestena elada, vaid me sündisime siia, et õppida ära oma hingearenguks vajaminevad eluülesanded. See kestab terve elu. Ja kui on õpitud hoiab elu meid igati töös, et ei unustataks õpitut, vaid saaksid ka nautida seda elu, märgates ümberringi, kui hästi on kõik, et kõik on just nii, nagu on.
Vastus on niisiis pikk, kui iga ühe elu eraldi situatsioonid lahti analüüsida, ehk sisuliselt võimatu. Teisalt on vastus lühike – kokkuvõtvalt – määratuseni viis üks tegu, üks kohtumine kusagil kellegagi, jne., jne., kus lõpuks jõudis kõik kokku punktini, kus nii pidi minema. Seda kokkulepet lihtsalt ei mäletata siin elus. Ja ikka ainult selleks, et hing saaks kogemusi. Kui me teaksime ette kõike, siis me ei saaks ju kogemusi. Pole mõtet siis maapealsel elul. See on nagu spikerdamine – kirjutad ülesanded kontrolltöö ajal maha, kuid reaalsuses ei õpi sa sellest tehtust mitte midagi. Ja nii kordad oma töid ajast aega. Nii ka elus eneses. Seni, kuni ei õpi, jääd kordama. Sama ülesannet. Ikka ja jälle avastad, et elus piiravad sind samad tunded ja situatsioonid.

Ühel päeval, võib-olla alles sajandeid hiljem, kuidas keegi, hakkab inimene mõistma, et siin elus ei ole midagi väljaspool meist meile isiklikku. Kõik on antud laenuks; meie keha, lapsed, elukaaslased, sõbrad, jne. Ühel päeval küsitakse need tagasi. Varem või hiljem. Laenuks on antud ühel ainsal põhjusel – et me saaksime kätte, et meieni jõuaksid kokkulepitud ülesanded maal. Just sellise välimusega ja just sellises elus, milles viibime, tänu sellele kõigele kokku märkavad sind sinule õppetundi toovad inimesed ja vastupidi, jne., jne., jne. Isiklik on teatud määral ainult hing, mida peame harima, et maailm saaks paraneda. Kui ei hari, ei parane ka maailm.

Oma elus kogetuna ja teiste elus niisamuti kõrvalt vaatjana olen veendunud inglite olemasolus ka just neil hetkedel, kus on inimestel väga raske ja suur hingevalu. Just siin tulebki uskumine või mitte uskumine kaalukausile.
Kui inimene usub ainult sellistel hetkedel kõrgemaid, abistavaid jõude, kui tal on kõik hästi, kus kõik toimib suureäpraselt, siis on see usk egost tulenev ja vägagi selektiivne. Kui tõeliselt uskuda Jumala abisse igal hetkel, siis avardub maailm meie silmis sõnulseletamatult oluliselt ilusamaks ja paremaks maailmaks. Sel hetkel hakkate te ennast tegelikult armastama ja endasse uskuma. Maailm muutub meid toetavaks. Kõik ei ole enam üks-ühele – kuritegu ja karistus, vaid tegelikkuses hakkab elu lahti rulluma palju lihtsamates ja ilusates üks-ühele tegudes. Jah, seda on väga raske kirjeldada, kuidas see vahe täpselt välja näeb, kuid kui uskuda, siis just nii see käibki, seoseid leida on siis juba lihtne. Neil hetkedel on selgelt aru saada, miks praegu on nii ja miks oli siis teisiti. Tekib julgus enesele tunnistada, kus olete eksinud, kuigi võisite toona arvata ja vanduda, et teisel pole õigus, ometi ei muutunud seeläbi hing kergemaks, kui siis ainult egotasandilt, jättes hinge ikka kadeduse või viha…Võib-olla olete oma vaatenurgad aastaid hiljem ümber seadnud – mida toona nägite, on nüüd kellegi teise elu vaadates muutnud teie vaadet oma elule. Ajas tagasi, kus tahes-tahtmata märkate, et ka endi elus oli kunagi niisamuti… Need on suured oskused õppida teiste vigadest ja tunnistada ensele enda tehtud vigu. Muutused käivad väga kiiresti, kui ainult tahta abi kutsuda ja uskuda, et teid tõepoolest ka aidatakse ja teile tõepoolest ka andestatakse. Maast madalast on meile lapsena õpetatud: “Mine palu andeks ja lepi ära!”Lihtsad tõed ja ometi kui raske on sellest kinni hoida täsikasvanuna. Miks? Sest egovalu on meil suurem kui lastel. Egovalust kui sellisest aga kirjutan teinekord pikemalt.

Inglite tahe meid igati aidata, tahe lohutada ja toetada ka kõige kriitilisemal hetkel meie elus, on väga suur. See ongi nende töö. Neil ei ole muud emotsiooni kaasa antud, kui ainult puhas armastus, tingimusteta. Vastasel juhul nad ju pettuksid meis üsna kiiresti, sest nende töö on justkui tänamatu töö. Ikka ja jälle oleme oma hädadega seal, kus viimati või allakäigust veel alla edasi. Jumala poolt loodud kätetöö ei kannaks sellisel juhul oma eesmärki. Jumal teadis, et me põrume päris palju enne, kui järeldusi tegema hakkame, kuid selleks, et tuge ja jõudu ja usku oma õppetundide õppimiseks ikkagi piisavalt saaksime, selleks on meile kõrgemaid, taevalisi abilisi vaja, kes suudavad meile oma armastavat hoolt kõigele vaatamat pakkuda.Tajutavalt, kuid siiski.

Sellest ajast alates on kokkupuude inglite müstiliste sõnumite ja ilmutustega olnud minu elus üha sagenev, mis lõpuks kõik on viinud mind selle kodulehe avamiseni, et jagada läbi inglite saadetud sõnumitest usku ja armastust neile kes selle leheni on jõudnud või jõudmas.

Aitäh Margaritale, kes mind esmakordselt valgustas, tehes seda eneseteadmata järjepidevalt, kuid see info pidi minuni just sellisel kujul ju siis jõudma.
Ma olen väga tänulik Sulle, armas Margarita! Ja suur aitäh Evelinile, tänu kellele Margarita minu juurde üldse jõudis. See pole vähem tähtis! Ja tänan ka Triinu, tänu kellele ma selle elukutse juurde üldse jõudsin ja tänu kellele ma lõpuks kohtusin Evelini ja Margaritaga! Ja ma tänan ka oma ema, kes tollal sundis mind minu silmade ja arusaamade läbi loobuma lapsepõlvekandist Viljandist, kuna saime oma suvekodu Lõuna-Eestisse ja seetõttu pidin oma edasised koolivaheajad kõik seal veetma. Muidugi mõista pidasime palju mossitamisi ja sõnalahinguid sel teemal – ma kohe mitte üldse ei tahtnud sinna minna… Ja ometi oli elul teine nägemus kuidas kohtuda Triinuga, Evelini ja sealt edasi Margaritaga ja sealt edasi inglitega.
Nagu näha – kõik on omavahel seotud, juhuslikkust ei eksisteeri ja kõigel on põhjus. Igal inimesel teie elus on põhjus, miks ta tuli, millal ta lahkub ja kas ta lahkub. Uskuge head, uskuge abistavasse jõusse kõrgemalt poolt, uskuge, et igal sekundil on teie juures teie Kaitseingel – see üks ja ainus.
Soovige head, südamest ja siiralt ning elu paistab ilusam. Öeldakse, et elu on nii keeruline, kui keeruliseks selle elad. Minu arust on elu just nii raske, kui raskeks sa ta mõtled. Sest kõigepealt tekib ju ikkagi mõte, mille järgi hakkad elama, kas siis keeruliselt või mitte, kuid ennekõike on siiski mõte. Ja seda saab muuta!

Niiet, heausklikuks olemine on pigem kasulik. Selle tõlgendamine on jah, tõsi, juba niivõrd lai mõiste, et kohati on see nagu sõnade mäng. Inimene ütleb, et ta ei usu millessegi, kuid ometi usub ta seda, et ta ei usu millessegi… Ja ma pole kohanud veel inimest, kes oma elu kriitiliselhetkel, kus talle oleks väga vajalik, et asi õnnestuks või lõpeks mingi või kellegi lähedase õnnetus hästi, et ta sel hetkel ei palu “midagi” või” kedagi” oma mõtetes, isegi ei lausu sõna “palun” kunagi – tundub olevat väga mitte loomuomane.

Olla palves ‘Jumala abiga’ on ikka hinges kergem ja parem tunne. Abiks seegi, nagu öeldakse.:)